Diabeet
Suhkurtõbi ehk diabeet on krooniline ainevahetushaigus, mis tekib insuliinipuuduse või rakkude tundlikkuse puudumise tõttu insuliini toime suhtes (nn insuliiniresistentsus). Pankrease beeta-rakud eritavad hormooninsuliini, mis võimaldab rakkudel verest glükoosi omastada ja energiat hankida. Haiguse enda põhjused ja mehhanismid pole täielikult välja selgitatud. Eeldatakse, et haigus on pärilik, kuid selle arengule aitavad oluliselt kaasa ka keskkonnategurid. Seda sageduse järgi suhkurtõbi kolmas krooniline haigus lastepopulatsioonis ja me eristame mitut tüüpi diabeeti lastel.
Dijabeti näpunäide 1
I tüüpi diabeet on selle haiguse kõige levinum vorm noorte seas ja moodustab 90% kõigist laste diabeedijuhtudest. Selle diabeedivormi korral ei teki insuliini tootmist kõhunäärme β-rakkude autoimmuunse hävimise tõttu, mille põhjustavad pärilikud ja keskkonnategurid. Seda tüüpi haiguste puhul on pikk asümptomaatiline periood, mille jooksul β-rakud hävivad. Tavaliselt ilmnevad sümptomid ja haigus diagnoositakse vanuses 11-13 aastat. Kohe pärast diagnoosi alustatakse elukestvat insuliinravi.
Viidatud kui näpunäide 2
2. tüüpi diabeet on progresseeruv krooniline haigus, st süsivesikute ainevahetuse häire, mis on põhjustatud pankrease funktsiooni vähenemisest ja/või rakkude tundlikkusest insuliini toime suhtes. Viimastel aastatel on II tüüpi diabeedi juhtude arv noorukitel ja lastel kasvanud ning see on laste ülekaalulisuse sagenemise tagajärg.
Diabeedi sümptomid lastel
Laste diabeedi peamised nähud ja sümptomid on:
- liigne janu – polüdipsia
- suurenenud urineerimine – polüuuria
- kaalulangus või ebapiisav kaalutõus
- pikaajalised lööbed mähkmete piirkonnas
- väsimus, nõrkus, ähmane nägemine
- pikaajalised hingamisteede infektsioonid
Võib esineda ka kõhuvalu ja muutusi käitumises. Diagnoosimata 1. tüüpi diabeediga lastel esineb sageli ärrituvust.Lapsed on ärevil, muudavad sageli oma tuju ja võivad ilmneda agressiivse käitumise tunnused. Sageli avastatakse lastel haigus ägeda hingamisteede infektsiooni ajal. Stressiga seotud infektsioon koormab kõhunääret lisakoormust ja ergutab seda organismi suurenenud glükoosivajaduse tõttu insuliini eritama. Diabeediga lapse kõhunääre ei suuda eritada sellises koguses insuliini ja ilmnevad ilmsed diabeedi tunnused.
Diabeedi kontroll lastel
Diabeedi ravi lastel on keeruline protsess, mis nõuab multidistsiplinaarset meeskonnatööd, kuhu on kaasatud vanemad, arstid, õed, dietoloogid ja psühholoogid. Diabeedi hea kontroll lapsepõlves parandab haigete laste elukvaliteeti, kuid hoiab ära ka diabeedi kroonilised tüsistused.
Vajalik on soodustada lapse kaasamist kõigisse lapse eakohasesse haiguste ravi ja tõrjega seotud tegevustesse, et laps tunneks end iseseisvamana ja eakaaslastest vähem erinevana. Lisaks lapsele ja vanematele on kasulik kaasata haigust ennast puudutavasse haridusse kogu lähipere, et lapsel oleks lähedaste inimeste toetus.
Insuliinravi
Ravi alustatakse kohe pärast diagnoosi. Eesmärk on rahuldada organismi glükoosivajadusi ja vältida kontrollimatuid veresuhkru hüppeid, mis võivad põhjustada diabeedi kroonilisi tüsistusi (retinopaatia, nefropaatia jne).
I tüüpi diabeeti põdevatel lastel tehakse insuliinravi kogu eluks, kuna puudub absoluutne insuliinipuudus ja kontroll vere glükoosisisalduse üle kaob. Insuliinisüste tehakse kohtadesse, kus nahaalune kude on piisavalt paks (õlavarre, reie, kõht ja tuharad).
Insuliininõelad on lühikesed ja õhukesed ning õige kasutamise korral pole süstimine valus. Insuliinisüsti saaval lapsel on parem istuda või lamada täiesti lõdvestunult, kuna süst on valusam, kui lihas on pinges.
Insuliinipump
Insuliinipump on meditsiiniline abivahend, mis hõlbustab oluliselt diabeeti põdevate laste elu, kuna võimaldab organismi varustada vajalikes annustes insuliiniga 24 tunni jooksul. Insuliinipumba insuliini manustamise viis on sarnane inimese kõhunäärme insuliini tootmise ja vabastamisega.
Insuliinipumba ravi eeliseks on kaks insuliini manustamise põhimeetodit (basaal- ja boolusmanustamine). Baasannused on annused, mis katavad individuaalse insuliinivajaduse söögikordade vahel ja öösel 24 tunni jooksul. Boolusannused on suuremad ühekordsed insuliiniannused, mida manustatakse suurenenud insuliinivajaduse ajal.
Seda tüüpi ravi on osutunud äärmiselt edukaks laste ja noorukite ravis, kelle puhul on kõige raskem saavutada head haigustõrjet. Insuliinipumba kasutuselevõtul haige lapse ravis on vajalik läbi viia lapsevanematele ja lastele vastav koolitus, mis sisaldab teavet seadme käsitsemise, infusioonikomplekti seadistamise, tüsistuste ja ettevaatusabinõude kohta.
Toit
Kõik lapsed peavad normaalseks kasvamiseks ja arenemiseks tarbima piisavalt energiat, makro- ja mikroelemente, olenemata sellest, kas nad põevad mõnda kroonilist haigust. Seetõttu ei ole diabeedihaigete laste dieet dieedivorm, vaid mitmekülgne ja tasakaalustatud toitumine, mida soovitatakse kõigile. Diabeedi regulatsioonile kohandatud õige toitumine peaks sisaldama 45–60% energiast süsivesikutest (enamasti madala glükeemilise indeksiga kompleks).
Rasvad peaksid moodustama 25-35% päevasest energiatarbimisest ja valgud 12-20% päevasest energiatarbimisest (tailiha, piim, piimatooted, munad). Toidu kiudainete tarbimine peaks olema 25-35 grammi päevas. Oluline on järgida vitamiinide, mineraalainete ja vee soovitatavat päevakogust, kuna need on vajalikud rakkude normaalseks funktsioneerimiseks. Lihtsüsivesikute (maiustused, pagaritooted) ja küllastunud rasvhapete tarbimist tuleks piirata.
Lapse päevane koguenergia kogus määratakse vastavalt toitumisastmele ja kehalise aktiivsuse tasemele. On oluline, et laps ei jätaks söögikordi vahele ja kontrolliks regulaarselt veresuhkru taset. Toidukordade arvu osas on lastel soovitatav süüa 3 põhitoidukorda ja 2-3 vahepala. Jälgida tuleks haige lapse toitumise ühtlustamist kogu pere igapäevase toitumisega, et laps ei tunneks end oluliselt erinevalt.
Kehaline aktiivsus
Diabeedihaigete laste kehalist aktiivsust tuleks soodustada, sest see aitab kaasa lapse paremale füüsilisele ja vaimsele tervisele. Regulaarne füüsiline aktiivsus aitab hoida lapse soovitud kehakaalu, kuid aitab oluliselt kaasa ka diabeedi paremale kontrollile ja selle tüsistuste ennetamisele. Uuringud on näidanud, et I tüüpi diabeediga lapsed ja noorukid, kes treenivad regulaarselt, vajavad euglükeemia säilitamiseks väiksemat insuliiniannust.
Alati tuleks arvestada tegevuse pikkuse ja intensiivsusega ning vajadusel vähendada hüpoglükeemia vältimiseks insuliini annust või lisada süsivesikuterikast einet. Laste kehalise aktiivsuse positiivsed mõjud on: verest saadava glükoosi parem kasutamine, lihasmassi ja -jõu suurenemine. Siis krooniliste tüsistuste ennetamine, parem haiguskontroll, tugev positiivne psühholoogiline mõju lapsele.
Kuidas saada üle nõelte hirmust diabeediga lastel?
Enamik lapsi aktsepteerib “pissimist” oma igapäevase rutiini osana. Kahjuks on väike osa lastest vastupanu veresuhkru taseme mõõtmisele ja insuliini manustamisele, mille tulemuseks on halb veresuhkru kontroll ja negatiivsed tagajärjed lapse tervisele. Põhjused, miks lapsed ja noorukid ilmutavad hirmu “pissimise” ees, on erinevad. Kõige sagedamini väldivad noorukid oma veresuhkru taseme mõõtmist, kuna kardavad mõõtmistulemuste ees. Sageli ettevaatamatusest, sest selles vanuses on nende prioriteedid oluliselt erinevad ja neil pole aega diabeedile mõelda.
Väikelastel on tavaliselt probleemiks see, et nad kardavad nõela ennast ning “torkimine” on nende jaoks assotsiatsioon valu ja ebamugavustundega. On mitmeid strateegiaid, mille abil saavad lapsevanemad ja kõik pereliikmed, kes diabeetiku lapsega kokku puutuvad, oluliselt kaasa aidata nõelte ja “torkimise” hirmu vähendamisele.
- Last “torkades” jää rahulikuks ja enesekindlaks. Ärge olge stressis ja ärge haletsege lapsele, sest see suurendab veelgi lapse hirmu “pissimise” ees.
- Näidake lapse suhtes üles mõistmist ja empaatiat. Teda “torkides” näita lapsele, et mõistad teda ja tead, et see on talle valus, aga see “torkimine” on vajalik selleks, et ta terve püsiks ja eakaaslastega mängida saaks.
- Teatage lapsele ette, millal ta “korjatakse”, et ta saaks vaimselt valmistuda. Samuti laske lapsel valida insuliini manustamise koht (kehaosa).
- Ärge “noppides” karjuge ega häbene last tema hirmu pärast, sest see võib anda ainult vastupidise efekti, s.t hirmu veelgi suurendada.
- Kokkuleppel lapse arstiga valige oma lapsele väga lühikesed nõelad ja õhukesed lansetid, et vähendada süstimise ajal tekkivat valu. Medojecti nõelad läbimõõduga 32 G ja pikkusega 4 mm sobivad ideaalselt lastele kasutamiseks. Need on ette nähtud insuliini manustamiseks A-tüüpi insuliinipihustite kaudu. Nõela ots on kolmest küljest lihvitud ja kaetud silikooniga, et tungimine oleks lihtsam ja valutum.
Teksti autor: Martina Knezović, mag. interjöör
Olgu teie tervis esikohal.
Sinu Elbi Medikal!